PÄEVAPILDID

Olen sündinud 1971. aastal ja minu esimesed fotoaparaadid pildistasid mustvalgetele filmidele, mida isaga vannitoas ilmutasime. Järgmise tõuke sai mu fotoharrastus juba vabas Eestis, seebikarpide ja Kodaki filmide ajastul. Vahepeal olin lõpetanud Räpina aianduskooli, töötanud aednikuna ja astunud Tartu ülikooli eesti filoloogiasse. Hobideringi lisandus pühapäevafotograafiale veel pühapäeva-, täpsemalt juuli-(kuine) maalimine; ühtlasi kaitsesin 2006. aastal doktoritöö eesti regilaulude keelest, milles kirjeldasin sajanditetaguse, veel kultuuristamata ja arendamata eesti keele ülimat väljendusvõimet ja vanade eestlaste fantaasiarikkust selle kasutamisel. Alates 2000. aastast olen töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis mitmesugustel ametikohtadel. Praegu tegelen peamiselt humanitaarteadusliku ajakirja Methis toimetamisega ja Jakob Hurda algatatud suurprojekti, eesti regilaulude teaduslike väljaannete seeria „Vana Kannel“ koostamisega.

See näitus sündis vajadusest kontaktivabamalt tähistada verstaposti isiklikul eluteel ning sai esmalt üles läinud sügisel kirjandusmuuseumis. Väljapanekus on valik pilte mõnedest päevadest nii, nagu need mulle viimastel aastatel vastu on tulnud. Siiski tundsin, et minu fotode kunstiline tase üksinda ei kanna välja, vaid näitus kui tervik vajab juurde ka tekste. Kui oma eelmisel, ühtlasi esimesel fotonäitusel tõin paralleeliks piltidele kaasakõnelevad regivärsid, siis seekord jäin tänapäeva juurde. Needsamad päevad, mil mina võisin tegeleda ühe oma lemmikharrastusega mingis Eesti või Euroopa paigas, tähendasid teisal teiste inimeste jaoks ju midagi hoopis muud. Niisiis võtsin ette pildikuupäevade loetelu ja otsisin neil päevadel toimunud laiema mõjuga või huvitavamaid sündmusi kogu maailmast – mistahes korrelatsioonid piltidel kujutatu ja allkirjade vahel on juhuslikud ja iga vaataja võib neid enda jaoks ise luua.

Teadmine laias maailmas toimuvast on tänapäeval ju üksnes hiirekliki kaugusel ning kui võrrelda seda meie ajalehe-eelsete esivanemate silmaringiga, siis ühisosa leidmine ei ole lihtne ülesanne. Ja nagu me nüüdseks teame, pole inimese psüühikal kerge selle muutusega kohaneda, ning tüsistuste leevendamiseks soovitatakse õppida siin-ja-praegu olemise kunsti. Fotograafia on sealjuures väga tänuväärt abivahend.

Kanni Labi