EVMi rändnäitused raamatukogudes

Alates 5. juulist-30. juulini on võimalik Kolkja ja Koosa raamatukogus
vaadata Eesti Vabaõhumuusemi rändnäituseid: “Talumaja silmad ja
suud” ja “Alevite unistus – saada linnaks”.

“Alevite unistus – saada linnaks”

Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber, nagu näiteks Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila ja Märjamaa Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Jõgeva ja Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa mitmetes alevites kaasa suuri purustusi. Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.

Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.

Näituse autor on Heiki Pärdi.
Kujundaja on Irina Tammis.

“Talumaja silmad ja suud”

Näitus „Talumaja silmad ja suud“ on sündinud Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuses vajadusest näidata vanade talumajade kõnekamaid detaile – uksi ja aknaid, mis nagu inimese silmad ja suugi annavad ühele hoonele sisuka ja väärika näo.
Akende ja uste välimust on aja jooksul vastavalt moemuutustele muudetud päris tihti. Sellega oli kõige lihtsam väljendada ajaga kaasas käimist. Kui me jätame kõrvale suure hüppe arhailise rehemaja juurest peene taluhäärberini, on enamasti kõik hilisemad muutused tähendanud lihtsustamist – dekoratiivsed piirdeliistud on muudetud üha sirgjoonelisemaks ja raamijaotuses on olnud suund väiksema arvu suuremate ruutude poole.
Ka uste puhul arhitektuurimoodi, ent erinevalt akendest neid nii lihtsalt moe muutudes välja ei vahetatud. Küll on aga mood toonud meile uusi värvikombinatsioone.
Kindlasti on ajalooliste akende ja uste puhul olemas piirkondlikud eripärad, siin ei saa aga kindlat vahet teha linna- ja maamajade puhul. Meie keskendume vaid maamajadele.

Näituse autor on Heiki Pärdi.
Kujundaja Irina Tammis.